Ingliskeelses kultuuriruumis on kombeks õiguskeeles kasutada aegunud traditsioonilisi väljendeid, mis eesti keeles kõlavad kohmakalt ja mida tõlkida pole vajalikki – eesti keelel ei ole sajandite taguseid õiguskeele traditsioone ning ametlikus keeles püüeldakse eelkõige selguse ja lihtsuse poole.
Üks sellistest liiasustest on pöörata lauses tagurpidi subjekt ja objekt ning siduda need poolt-tarindiga, selle asemel et kasutada eesti keelele omasemat lauseehitust. Nii tekivad järgmised monstrumlaused.
Dokumendid tuleb allkirjastada juhatuse poolt.
Uks lukustati viimase lahkuja poolt.
Peenrad hävitati vareste poolt.
Sellise ülesehitusega lausete tähendust on raske mõista (eriti kui sisu on keerukam põllul vareste küüsi jäänud maasikatest), sest lause kohale, mis püüab kõige enam tähelepanu, asetatakse ese, mitte tegija, ja seetõttu keeratakse tagurpidi ka tegu- ja määrsõnadega loodud seosed. Kas poleks mitte lihtsam öelda lihtsalt nii?
Juhatus peab dokumendid allkirjastama.
Viimane lahkuja lukustas ukse.
Varesed hävitasid peenrad.
Muidugi oleks! Ja nii isegi peaks! Tõlke täpsust taga ajades unustatakse vahel, et igal keelel on oma reeglid ja tavad, mida tuleb tõlkides järgida. Lause ülesehitust ja iga üksikut sõna ei ole enamasti tarvis piinliku täpsusega eesti keelde üle tuua.
