Selle kinnituseks sõlmivad Ostja ja Müüja Lepingu, millega annab Müüja Ostjale üle Korteri aadressil... Tuleb tuttav ette?
Ingliskeelses tekstis kasutatakse suurtähti rohkem kui eesti keeles. Suurtähega märgitakse kuid ja nädalapäevi, pealkirjad kirjutatakse läbiva suurtähega ja ka lepingutes määratletud terminid tähistatakse suure algustähega. Välispartneritega sõlmitud lepingutest on see stiil üle kolinud ka eestikeelsetesse lepingutesse.
Pooldajad argumenteerivad, et suurtähega eristatakse lepingu pooli ja määratletud termineid üldkeelsetest sõnadest, see annab lugejale märku, et mõeldakse just selles lepingus märgitud ostjat, just seda lepingut. Aga millist siis veel? Eesti keeles on see ebagrammatiline. Lepingu termineid ei saa pidada nimedeks, ostjal on ju oma nimi, mis on samuti lepingus välja toodud, ega nimetusteks, mis tuleks ametlikkuse märkimiseks suure tähega kirjutada (nagu Vabariigi President või Püha Tool). Meil ei ole kombeks lause sees juhuslikke nimisõnu suure tähega kirjutada ja keeletundlikule silmale teeb see lepingu isegi vähem tõsiseltvõetavaks.
Suurtähe asemel võib lepingu terminite esiletõstmiseks kasutada teisi vahendeid, näiteks paksu kirja või kursiivi, kuid tegelikult tuleks kaaluda, kas see on üldse vajalik – millisest teisest ostjast või lepingust võiks ühes müügilepingus juttu olla? Lepingu koostaja võib rahumeeli lepingu pooled, eseme ja muud olulised sõnad väikese tähega kirjutada, see, et need on lepingu alguses defineeritud, aitabki neid juba üldkeelsetest sõnadest eristada. Kui aga lepingus peaks ette tulema mõni muu ostja, kellest pole varem juttu olnud, võib täpsustada hoopis seda.
Vaidlus lepingu terminite kirjapildi üle valmistab nii õigus- kui ka keelevaldkonna inimestele pidevat meelehärmi ja kokkuleppele ei jõuta. Enda ja teiste harimiseks võib selle teema kohta täpsemalt lugeda Eesti Keeletoimetajate Liidu juhatuse esimehe Helika Mäekivi artiklist „Kas Ostja, Müüja ja Leping või ostja, müüja ja leping?“
