Saava käändega (kelleks? milleks?) märgitakse eesti keeles oleku muutumist või ajutist, juhuslikku olekut. Paraku kasutatakse seda käänet just ametlikes tekstides koos tegusõnaga „ olema“ palju rohkem kui tarvilik oleks.
Tihti ei anna saav kääne lausele midagi juurde, vaid teeb väite hoopis ebakindlamaks ja ebavajalikult pikemaks.

Näiteks
Proua Kirss oli meile õpetajaks.
VÕI
Proua Kriss oli meie õpetaja.

Esimesel juhul jääb mulje, et proua Kirss tegelikult koolis ei töötanudki, vaid andis lihtsalt heast tahtest oma tarkusi edasi. Samamoodi vähendab saav kääne kindlust ka ametitekstides.

Näiteks
Koosoleku esimeseks päevakorrapunktiks oli kohalolekukontroll.
VÕI
Koosoleku esimene päevakorrapunkt oli kohalolekukontroll.

Selles näites ei ole vahe nii ilmselge, kuid nimetav kääne mõjub otsekoheselt ja enesekindlalt. Seega tasub teksti kirjutades või üle lugedes katsetada – kas lause tähendus muutub sellest, kui saav kääne ära jätta või mõjub väide lihtsalt konkreetsemalt ja kindlamalt? Viimasel juhul tasubki kääne ära jätta, et mitte oma heade mõtete jõudu grammatiliste vahenditega pisendada.

Juba 1976. aastal andis Henn Saari kogumikus „Keelehääling“ (lk 27–31) saava käände ülekasutamise kohta lõbusa soovituse: „Kus vähegi kannatab ilma iksita, seal peabki ütlema ilma iksita.“